5.veebruaril 2003.a.

Artikkel ajalehest "Postimees"

Iraak ja sõda terrorismiga

Paul Wolfowitz, USA asekaitseminister

Pärast 11. septembri terrorirünnakuid New Yorgile ja Washingtonile, milles hukkus umbes 80 riigist pärit süütuid inimesi, astuti Atlandi ookeani mõlemal kaldal välja terroristide ja nende rahastajate vastu. Viimastel kuudel on meie ühtsus aga pandud proovile debatis Iraagi desarmeerimise üle.

Sõda terrorismiga ja Saddam Husseini desarmeerimine ei ole mitte lihtsalt seotud - Iraagi desarmeerimine on oluline osa terrorismivastase sõja võitmises. Terrorismivõrgustike sidemed massihävitusrelvi omavate riikidega kätkevad eneses võimalust palju suuremaks katastroofiks kui see, mis toimus 11. septembril.

Iraagil on mitmeid mürke

Me teame, et terroristid sepitsevad vandenõusid. Külluses on ka tõendeid sellest, et needsamad terroristid püüavad saada bioloogilisi, keemia- ja isegi tuumarelvi. Ning on vaieldamatuid tõendeid, et Iraagil sellised relvad on. Neid fakte kokku pannes on näha, et eksisteerib vastuvõetamatult suur julgeolekuoht mitte ainult USA-le, vaid ka Euroopale ja kogu maailmale.

Seepärast on tähtis teada, et Iraak ei ole desarmeerunud - vaatamata oma 12 aastat vanadele lubadustele ja ÜRO kaudu väljendatud rahvusvahelise üldsuse nõudmistele.

Meenutage, et alles 1997. aastal deklareeris Iraak, et ta oli tootnud kümme liitrit ritsiini - sama mürki, mida hiljuti leiti ühest Londoni korterist. Kümnest liitrist piisab miljoni inimese tapmiseks. Samuti 1997. aastal tunnistas Iraak, et tal oli üle 19 000 liitri botuliini - millest piisaks kümnete miljonite tapmiseks; samuti 8500 liitrit antraksit, millega saaks tappa sadu miljoneid.

ÜRO inspektorid usuvad, et deklareerimata bioloogilisi mõjuaineid on Iraagil kaks kuni neli korda rohkem, lisaks on veel toormaterjale, millest neid teha.

Viis naela kaaluv antraksispooride kott võib tappa pooled suurlinna elanikest. Prantsusmaa-suuruses riigis oleks selliste materjalide otsimine kui nõela otsimine heinakuhjast - juhul, kui selle riigi juhtkond, mis neid aineid omab, nende asukohta ei avalda.

Keemiavabrikud garaažis

Inspektoritel on võimalik tõendada riikide vabatahtlikku desarmeerumist juhul, kui need riigid seda ka ise soovivad - nagu tegid 1990. aastatel Lõuna-Aafrika, Ukraina ja Kasahstan. Ent me ei saa loota, et paar tosinat inspektorit otsivad, leiavad ja hävitavad tunnistusmaterjali, kui Iraak ise tahab seda varjata.

Kui palju on Iraagis garaaže, mis on piisavalt suured, et varjata veokeid, mis tegelikult kujutavad enesest biorelvatööstusi - nagu Iraagist tulevad põgenikud on kirjeldanud?

Kontrastiks - Lõuna-Aafrika otsustas 1989. aastal lõpetada tuumarelvade tootmise ja aasta hiljem demonteeris kõik tuumarelvad. 1991. aastal liitus ta tuumarelva mittelevitamise lepinguga ning aktsepteeris kõik kontrollmeetmed, mis ÜRO aatomienergiaagentuur kehtestas.

Lõuna-aafriklased andsid ÜRO inspektoritele ligipääsu nii töötavatesse kui mahajäetud tehastesse, näitasid tuhandeid vanu ja uusi dokumente ning võimaldasid üksikasjalikke vestlusi inimestega, kes tuumaprogrammidega olid töötanud. 1994. aastaks oli Lõuna-Aafrika tõestanud, et oli oma tuumaprogrammi lõpetanud.

Samal moel ratifitseerisid Ukraina ja Kasahstani valitsused tuumarelva mittelevitamise ja START-lepingud, millega nad võtsid oma riikidele kohustuse anda ära kõik tuumarelvad ja nende laskemehhanismid, mis nad olid pärinud Nõukogude Liidult.

Ukraina palus ja sai USA-lt abi, et hävitada õhust lastavad tiibraketid ja Backfire-tüüpi (Vene koodide järgi TU-22 M - toim) pommitajad. Kasahstan palus USA-l ära viia üle 500 kilogrammi rikastatud uraani.

Tänu täielikule koostöösoovile oli nende riikide desarmeerimine väga sujuv protsess. 1996. aastaks olid kõik tuumalõhkepead tagastatud Venemaale, raketishahtid ja strateegilised pommitajad hävitati enne 2001. aasta detsembrit - selleks ajaks kohustas seda tegema leping. USA-le garanteeriti täielik ligipääs kontrollimaks shahtide ja pommitajate hävitamist, mis ise toimus USA abiga.

Õppetunnid siit on selged: Lõuna-Aafrika, Ukraina ja Kasahstan avalikustasid oma programmid ja desarmeerusid vabatahtlikult ja täielikult. Kõigi kolme puhul saatis kõrgetasemelist poliitilist desarmeerumisotsust erinevate riigiametite aktiivne tahe protsessile kaasa aidata. Kõigil kolmel juhul oli tegemist läbipaistva protsessiga, mida rahvusvaheline üldsus sai kergesti kontrollida.

Iraagi käitumine on teravalt erinev. Bagdadi poliitikaks pole mitte massihävitusrelvadest loobumine, vaid nende peitmine. Kõrgel poliitilisel tasemel tehtud peitmisotsust viivad täide tuhanded Iraagi valitsuse ja eriteenistuste töötajad, seda Saddami pojalt Qusaylt saadavate juhiste alusel.

Arvukad raportid näitavad, et Iraagi avalikustatud dokumendid on ebatäielikud või täis eksitavaid valesid. Teisi dokumente aga peidetakse kõige võimatumates kohtades - nagu näiteks kanafarmides. Inspektoreid pigem hirmutatakse kui aidatakse.

Iraagi teadlasi ähvardatakse, et kui nad teevad koostööd inspektoritega, siis surevad nemad ja nende perekonnad. Isegi vaatluslennud, mida ÜRO on nõudnud, on blokeeritud - mis on resolutsiooni 1441 selge rikkumine.

Järeldus ja väljakutse

Järeldused on selged: kui Iraak alluks ÜRO nõudmisele loobuda massihävitusrelvadest, siis me teaksime seda. Nad deklareeriksid kõik, mida me teame, et neil on, ja võibolla lisaks asju, mille olemasolu meie luure veel pole avastanud. Ent teadliku eitamise ja peitmise tingimustes ei ole ÜRO inspektoritel võimalik desarmeerida Iraaki, mis desarmeeruda ei taha.

Meie ees on järeldus ja väljakutse. Järeldus on, et vaatama 12 aastat kestnud inspektsioonidele, sanktsioonidele, ohjeldamisele ja sõjalisele vastuseisule on Saddam Husseinil keemia- ja biorelvad alles ning ta jätkab tööd loomaks tuumarelva, mida ihaldavad terroristid.

Pakiline väljakutse on näidata Saddam Husseinile, et ta peab tegema tõelist koostööd ja desarmeeruma kohemaid. Pole ei ÜRO ega USA võimuses otsustada, kas Iraak loobub oma massihävitusrelvadest vabatahtlikult või tuleb seda teha jõuga. See otsus on täielikult Saddam Husseini kätes. Senimaani ei ole ta desarmeerumisotsust teinud. Ning meid ähvardav reaalne ja tõsine oht on alles ja kasvab.